Kuna saledatel puudub diabeedi tekkimise suhtes sageli ohutunne, ei jõua sellised patsiendid arstide ja/või toitumisnõustajate vaatevälja kahjuks enne, kui probleem (näiteks veresuhkur 6,0 ning 2. tüübi diabeet) on juba käes. Foto: erakogu
Eel- ehk prediabeet, millest võib välja areneda 2. tüüpi suhkruhaigus, ei ole küll ametlikus haiguste klassifikatsioonis kirjas, kuid ometi on see “päris” haigus. Paraku ka üsna laialt levinud
Ennetusmeditsiini kliiniku arst dr Sergey Saadi vastab küsimustele ja toonitab, et tähtis on teada, et seda seisundit on võimalik tagasi pöörata või vähemasti edasi lükata prediabeedi muutumist 2. tüüpi diabeediks.
Mis haigus on pre- ehk eeldiabeet?
Eel- ehk prediabeedi diagnoosi rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonisolemas ei ole, see on n-ö haiguse (täpsemalt 2. tüübi diabeedi) eelseisund. Kui patsiendi veresuhkur on veeniverest tühja kõhuga mõõdetuna 5,6 või kõrgem, võib kahtlustada eeldiabeeti.
Täpsemaks diagnoosimiseks kasutatakse veresuhkru pikaajalise keskmise taseme määramist (HBA1C ehk glükeeritud hemoglobiin) ehk 3 kuu keskmist veresuhkru näitu. Kui selle tase on 5,7 või kõrgem, on tegemist eeldiabeediga ning seda seisundit ei tohiks jätta tähelepanuta.
Missugused tunnused viitavad sellele, et tegemist on prediabeediga?
Klassikalisi tunnuseid, mis prediabeedi puhul kindla peale kõigil esinevad, olemas ei ole. Sümptomite esinemine sõltub vanusest, kaalust, liikumisharjumustest, veresuhkru tasemest ja sellest, millised muud haigused inimesel on.
Üldiselt löövad välja siiski kõrgenenud veresuhkrule viitavad märgid – suurenenud janu ja söögiisu, sagedasem urineerimine, üldine nõrkus ja visalt paranevad haavad. Esineda võivad ka insuliiniresistentsusest tekkivad nahanäsad (eelkõige näopiirkonnas, kaenlaalustel, kaelal, kubemes, anaalpiirkonnas ning naistel ka rindade all) ja nahavärvuse muutus (näiteks hüperpigmenteerunud, tumeda värvusega alad kaelal, rindadel, kaenla all ja kubemes).
Kellel on oht haigestuda prediabeeti?
Väga levinud on arvamus, et diabeet ähvardab eelkõige ülekaalulisi. Ülekaal, nagu öeldud, on küll üks (eel)diabeedi riskitegur, kuid on väga oluline teada, et eeldiabeeti ning diabeeti ei haigestu sugugi ainult ülekaalulised!
Näiteks hiinlased ja jaapanlased on enamasti saledad, kuid uuringutest on teada, et nende hulgas esineb eeldiabeeti tihti ja neil on selleks geneetiline eelsoodumus. Tõsiasi on, et väliselt saledate inimeste siseelundid (näiteks maks ja kõhunääre) võivad olla rasvunud, kuid kuna ülekaalu ei ole, ei pruugi inimene aimatagi, et tal on eeldiabeet ning liialt kõrge veresuhkru tase (5,6 või üle selle).
Kuna puudub ohutunne, siis ei jõua sellised patsiendid arstide ja/või toitumisnõustajate vaatevälja kahjuks enne, kui probleem (näiteks veresuhkur 6,0 ning 2. tüübi diabeet) on juba käes.
Üldiselt peetakse eeldiabeedi riskigrupiks üle 45-aastaseid, ülekaalulisi ning neid, kelle suguvõsas on varem esinenud diabeeti. Samuti naisi, kes on põdenud rasedusdiabeeti – see suurendab 6–8 korda 2. tüübi diabeeti haigestumise riski.
Kas ja kuidas on prediabeedist võimalik vabaneda või saab sellest igal juhul 2. tüübi diabeet?
Ravimeid prediabeedi jaoks olemas ei ole. Selle üleminek 2. tüübi diabeediks sõltub muuhulgas eelsoodumusest, kuid eelkõige patsiendi motivatsioonist haigust vältida ja elustiilist.
Kuid kui prediabeedi seisundis inimene läheb üle süsivesikuvaesele dieedile, liigub piisavalt, kombineerib aeroobset ja anaeroobset trenni, magab normaalselt ning oskab stressi maandada, on 2. tüübi diabeeti haigestumise risk madalam, veresuhkur on võimalik korda saada ning seisund koguni tagasi pöörata või vähemasti edasi lükata eeldiabeedi muutumist 2. tüübi diabeediks.
Kas rohke vee joomine alandab veresuhkrut ja aitab seda normis hoida?
Parim jook maailmas on tõepoolest vesi, mitte mahl, mitte kõrrejook, vanaema tehtud kompott või siirup suhkruga. Vesi küll ei aita vabaneda eeldiabeedist, kuid kui võrrelda seda muude jookidega, siis on vesi parim – see ei anna liigseid süsivesikuid, mis tõstavad insuliini ja soodustavad eeldiabeedi teket.
Sageli on ka nii, et näljatunne tähendab tegelikult hoopis janu ja seda, et vedelikku ei ole tarbitud piisavalt. Seega vett tasub eelistada joogiks ja iga päev piisavalt juua kindlasti.
Toitun tervislikult ja olen füüsiliselt aktiivne – miks on veresuhkur sellele vaatamata korrast ära ja tekkinud prediabeet? Kas süüdi on geenid?
Kui on teada, et vaatamata tervislikule eluviisile ja toitumisele on veresuhkur kõrge, ei saa seda kohe geenide ja eelsoodumuse kaela ajada. Ilmselt teete siiski midagi kuskil valesti.
Põhjusi võib olla mitmeid. Näiteks ei liigu te piisavalt või teete trenni enda jaoks liiga hilja ja see tõstab kortisooli ning sellest sõltuvalt ka veresuhkru taset. Võib-olla vaatate liiga hilja telekat (see tõstab samuti kortisooli ja veresuhkru taset) või on stress liiga suur. Või hoopis sööte enda jaoks ebasobivates kogustes või valel ajal.
Kuldne reegel on, et õhtusöök peab lõppema 3 tundi enne magamaminekut, siis saavad ka siseelundid puhata ja unehormoon melatoniin erituda nii nagu vaja. Sellisel puhul võiks pidada muidugi toitumispäevikut, kust on must-valgel näha, mida ja millal on näiteks päeva jooksul söödud – praktika ütleb, et see võib sageli üllatada. Näiteks tervislikuna näiv hommikupuder või süütuna näiv õhtune eine võivad osutuda üsna ebasobivaks ja segada muuhulgas kaalulangetust.
Lisaks toidupäevikule tasuks sel puhul jälgida mõnda aega (nt 10 päeva) veresuhkru taset. Seda saab teha glükomeetri või glükoosisensoriga. Vajalikud meditsiiniseadmed saab soetada ilma retseptita apteegist, aga ka Linus Medicali veebipoest SIIT või veebilehelt cgm.ee.
Veresuhkrut tuleks mõõta hommikul tühja kõhuga, seejärel kaks tundi pärast hommikusööki, siis kaks tundi pärast lõunasööki ja enne magamaminekut.
Üllatuslikult võib selguda, et veresuhkur tõuseb õhtul näiteks isegi toidust, mida peetakse tervislikuks. Siin võib põhjus olla näiteks selles, et ainevahetus aeglustub õhtupoole ja ainuke lahendus on söögiaja üleviimine varasemaks. See annab annab organismile võimaluse liigseid süsivesikuid töödelda ja avaldada vähem halba mõju.
Oletatakse, et väike osa 2. tüübi diabeeti haigestumisest on tõepoolest geneetilise eelsoodumusega, kuid vastutame siiski ise selle eest, kui palju hakkavad geenid mõju avaldama. Reegel on, et 20 protsenti mõjutavad diabeedi teket geenid ja 80 protsenti epigeneetika ehk see, kuidas enda elustiiliga ise oma tervist mõjutame.
See, et esivanemad-sugulased on diabeetikud et tähenda sugugi, et see on ka teie saatus – te ise vastutate selle eest, kui aktiivne olete ja mida sööte. Kellelgi ei ole õigust enda haigestumist 2. tüübi suhkruhaigusesse õigustada sellega, et suguvõsas on paljud diabeetikuid ja seega on tegemist paratamatusega. Enda tervise ja suures osas selle eest, kas haigestutakse 2. tüübi diabeeti või ei, vastutab siiski igaüks ise.
Glükomeeter veresuhkru mõõtmiseks võta Linus Medicalist, testribade ostmisel on glükomeeter tasuta või küsi apteegist Medismarti glükomeetrit.
