Haigusega harjumine ning eluviisi muutmine oli varateismelise poisi jaoks paras pähkel ja võttis aega väga kaua. “Mässasin selle vastu ikka korralikult,” nendib Rauno. Foto: erakogu
Treener ja toiduentusiast Rauno Oolberg (29) oli 10-aastane, kui veetis sügisest koolivaheaega vanaema juures ja vanaema märkas, et lapselaps jõi väga palju vett ning muidugi käis seetõttu ka veidralt sageli tualetis. Öö jooksul tuli seda mõnikord ette lausa 5–7 korda.
Rauno tunnistab, et lõpuks olid asjad lausa nii kaugel, et appi tuli võtta valed. Kui vanaema tundis muret, hoidis lapselapsel silma peal ja uuris, kas Rauno käis jälle vett joomas, hakkas Rauno valehäbi tundes lõpuks vee joomist varjama, näiteks valetas, et pesi hoopis käsi, kuigi tegelikult samal ajal muidugi kustutas janu.
Vanaema mure aga ei kadunud, ta sai aru, et pidev janu ja tualetis käimine ei ole normaalne ja nõnda jõudis Rauno koos emaga perearsti vastuvõtule. Seal selgus ehmatav tõsiasi, et kui terve inimese veresuhkru tase on 3,5–6,5 mmol/l, siis Raunol küündis näit lausa 30 lähedale. Tehtud analüüsid kinnitasid 1. tüübi suhkruhaigust.
“Kui arsti juurest tagasi jõudsime, läksin joonelt oma tuppa nutma. Tundus, et elu on läbi. Vanaemal hakkas minust nii hale, ta küsis lohutuseks, et kas ta võib mulle pannkooke teha. Mina hakkasin selle peale hüsteeriliselt nutma ja teatasin, et ei, ma ei või ju mitte kunagi enam pannkooke süüa,” tuletab Rauno meelde šokina mõjunud päeva.
Haigus ajas mässama
Kellelgi suguvõsas ei olnud varem diabeeti ette tulnud, haigusega harjumine ning eluviisi muutmine oli varateismelise poisi jaoks paras pähkel ja võttis aega väga kaua. “Mässasin selle vastu ikka korralikult,” nendib Rauno.
Veresuhkrut ta väga ei mõõtnud ja sageli ununes kodust välja minnes maha ka tegelikult elutähtis kotike mõõtmis- ja süstevahendite ning insuliiniga. Kuigi vanemad ja arstid püüdsid selgitada, et seda on vaja teha ja et haiguse eiramine paneb põntsu tervisele üldse.
“Ma ei uskunud neid,” tunnistab Rauno. Ja lisab, et kui oligi vaja teha insuliinisüsti, siis ise ta kaasa ei mõelnud ja vajalikku kogust kunagi välja ei arvutanud, vaid lasi seda teha emal.
Rauno arutleb, et üks asi, mis teda haiguse vastu mässama pani, oli see, et tol ajal, kui temal suhkruhaigus diagnoositi, oli ainus võimalus haigusega toime tulla võtta veresuhkru määramiseks verd nõelaga sõrmeotsast, kasutada glükomeetrit ja süstida insuliini süstlaga. Päris paras tegemine, kas pole?
“Veresuhkrut pidi mõõtma 5–7 korda päevas, mõnikord isegi rohkem. Tuli ette, et sõrmeotsad olid juba nii ära torgitud, et pidin hakkama verd võtma varbaotsast – muidugi ma ei tahtnud seda teha ja püüdsin pääseda,” ütleb Rauno.
Sel moel käisid asjad kuni põhikooli lõpuni, siis aga hakkas Rauno silmanägemine üpris kiiresti halvemaks minema ja välja kirjutati prillid. “See oli asi, mis pani mõtlema, et nii edasi ei saa, pean hakkama oma haigust tunnistama, seda tundma õppima ja paremini haldama,” räägib ta.
Vaatamata sellele, et Rauno sai haigusega piltlikult öeldes sõbraks, on kriitilisi olukordasid ette tulnud küll. Näiteks seda, et hommikul ärgates on veresuhkur laes, enesetunne halb ja mitte midagi aru ei saa, mis toimub.
Ükskord ütles Rauno kaaslasele tere hommikust, läks tualetti, siis kööki ja seejärel kukkus magamistuppa tagasi suundudes kokku nii, et lõi pea ära vastu tugitooli. Teadvusele tuli ta kiirabiautos ja taastumine võttis haiglas aega lausa nädala.
“Kui oleksin üksi elanud, ei oleks olnud kedagi kiirabi kutsumas,” tõdeb Rauno. Ta nendib, et diabeedi põhitõed võib ju endale väga hästi selgeks teha, kuid apse võib juhtuda ikkagi.
Glükomeetriga veresuhkrut mõõtes tegelikult ju ei tea, mida saadud number täpselt tähendab – kas veresuhkur hakkab liikuma üles või alla ja seetõttu võib vahel ette tulla ka eksimusi insuliini doseerimisega.
Hoopis teine asi on haigusega toime tulla aga siis, kui kasutada saab moodsat tehnikat – pidevat glükoosimonitooringu süsteemi (CGM) ja insuliinipumppa. Sel puhul jälgib süsteem pidevalt, mis organismis toimub ja vastavalt sellele doseerib pump insuliini.
Glükoosisensor ja insuliinipump muutsid mängu
Vanal “heal” moel lantsettide, testribade ja glükomeetriga tuli Raunol toimetada kuni 2021. aastani. Siis, juba täiskasvanuna õnnestus tal soetada pideva glükoosimonitooringu süsteem.
Praegu kasutab Rauno uut Medtrum Nano glükoosisensorit ja mõne kuu eest hakkas kasutama ka Medtrum Nano insuliinipumpa. Mõlemad on osutunud, võib öelda, et elumuutvaks asjaks.
Rauno rõõmustab, et suhkruhaiguse kontrolli all hoidmine on glükoosisensorit ja insuliinipumpa tarvitades varasemast sootuks lihtsam. Glükoosisensor ja nüüdseks ka juba paari kuu jagu kasutatud insuliinipump on tema sõnul teinud superhead tööd.
“Minu veresuhkru tase on eriti pärast pumbaga tutvuse tegemist püsinud üsna stabiilsena ja kordagi ei ole ette tulnud liiga madalat näitu,” toob ta välja.
Uus Medtrum Nano on üllatavalt väike
Rauno kasutatav Medtrum Nano on uus ja eelmistest väiksem mudel pideva veresuhkru mõõtmise tootesarjas.
Medtrum Nano CGM on seade, mille abil saab jälgida oma veresuhkru taset pidevalt ükskõik millal ja ükskõik kus, ilma et selleks peaks võtma proove ja tegema mõõtmisi.
Medtrum Nano CGM on vaid 1,6 cm laiune seade, mis kinnitatakse nahale ja mis mõõdab veresuhkru taset iga kahe minuti järel.
See annab täpse ülevaate veresuhkru tasemest ja aitab jälgida, kuidas keha reageerib erinevatele toiduainetele ja füüsilisele tegevusele. Medtrum Nano pideva lükoosimonitooringu süsteemi kohta saad täpsemalt lugeda veebilehelt https://www.cgm.ee/medtrum-nano.
Medtrum Nano insuliinipump on väike juhtmevaba kehal kantav seade, mis manustab nõela kaudu täpseid ja personaliseeritud insuliiniannuseid. Insuliinipump koosneb taaskasutatavast pumbast ja ühekordselt kasutatavast reservuaariga plaastrist.
Pumba taaskasutatavas põhiosas asub elektroonika ning sinna on salvestatud kõik sinu pumba seadistused. Pumba kohta saad täpsemalt lugeda Linus Medicali veebilehelt SIIT.
Elupäästev abivahend
Treenerina töötav Rauno viitab, et tema jaoks on ääretult oluline ja mugav, et Medtrum Nano on juhtmevaba ja väike – vaid umbes tikutopsi suurune.
“Alguses pelgasin, et mõtlen koguaeg, et mul on nõel sees ja tunnen pumba olemasolu, aga tegelikult harjusin pumbaga üllatavalt kiiresti. Ei pump ega sensor ei ole mul isegi trenni andes kordagi kusagile taha kinni jäänud või ära tulnud,” ütleb Rauno.
Kokandusblogi RO TASTE! loojana on Rauno kogenud, et CGM-i kasutamisest on suur abi ka kokkamise ja sellega katsemise ajal, sest süsteemi kasutades on hõlbus veresuhkru taset jälgida, näha, kuidas mingi toit organismile mõjub ning vältida veresuhkru liiga kõrgele tõusmist.
Tilk tõrva meepotis on tema sõnul ehk ainult see, et tema kui täiskasvanu ei saa insuliinipumba soetamisel Tervisekassast sentigi abi.
“Pump on suhkruhaigete jaoks nii elumuutev ja oluline asi, et kindlasti tuleks selle hüvitamise reeglid üle vaadata ja võiks kaaluda ka täiskasvanutele soodustuse laiendamise võimalusi,” avaldab Rauno arvamust ning toonitab veelkord, et glükoosimonitooringu süsteem ja insuliinipump võivad olla abimeheks kriitilises olukorras ja päästa lausa elu.
