Mida ütlevad teadusuuringud – kas haavad ikkagi vajavad paranemiseks õhku või võib need rahumeeli katmata jätta? Ja kas iga haava puhul kehtivad sarnased reeglid või on olemas ka erandeid? Foto: @yuliiamyroniuk25
Kes meist ei oleks kuulnud manitsust, et katkine koht ei parane kunagi, kui seda koguaeg plaasterdatakse või et haavale tuleb õhku ka lasta, siis saab see kiiremini terveks. Ent mida ütlevad teadusuuringud – kas haavad ikkagi vajavad paranemiseks õhku või võib need rahumeeli katmata jätta? Ja kas iga haava puhul kehtivad sarnased reeglid või on olemas ka erandeid?
Õhutada või mitte, selles on küsimus
Küsimusele, kas haavad vajavad paranemiseks õhku, on vastus, et absoluutselt mitte (vaata uuringuid Pubmedist siit). Esiteks saab haav vajaliku hapniku vereringest, mitte õhust, nii et selle pärast muretsema ei pea. Teiseks on uuringud üsna ammu kinnitanud, et paranemiseks vajavad haavad hoopis niiskust (vaata näiteks uuringu kokkuvõtet Pubmedist siit). Haava katmata jätmine võib uusi naharakke liigselt kuivatada, see aga võib suurendada valu või aeglustada paranemisprotsessi.
“Kui haava pind kuivab liiga kiiresti, võib see hakata paranema väljastpoolt sissepoole, jättes potentsiaalselt nakkava materjali nahakihtide alla kinni ning seetõttu võivad tekkida infektsiooninähud,” sõnab Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õenduse õppetooli õppejõud-lektor Ljudmila Linnik (loe täpsemalt Linus Medicali blogi artiklist siit).
Suurem osa moodsaid haavaravi salve või -katteid (vaata lähemalt www.haav.ee) soodustab niisket (samas mitte liiga niisket) haavapinda. See hoiab uusi naharakke elus ning aitab kaitsta kahjustatud piirkonda mustuse, mikroobide ja edasiste vigastuste eest.
Erand kinnitab reeglit
Nagu suurema osa asjade puhul elus, kehtib ka haavaravis tõde, et erand kinnitab reeglit. Üldiselt haavad paranemiseks küll õhku ei vaja, kuid siiski on puhkusid, kui plaaster pole hädavajalik. Näiteks väikesed kuivad, kergetest sisselõigetest ja kriimustustest tekkinud haavakesed võib jätta ka plaastriga katmata.
Ükskõik, kas haav on kaetud või mitte, tuleb tähelepanelik olla siis, kui see sugugi ei parane ja/või tekkinud on haavainfektsiooni tunnused (nt valulikkus, eritis, turse, punetus, ebameeldiv lõhn, palavik). Sel puhul tuleb kindlasti pöörduda perearsti või õe poole ning lasta haav asjatundliku pilguga üle vaadata ja vajadusel hakata võtma näiteks antibiootikume.
Eriti hoolikad peavad selliste tunnuste ilmnemisel ja ka haavade ennetamisel ja ravis olema need, kel on oht krooniliste haavade tekkeks. Selline oht on näiteks suhkruhaigetel.
Mida peab haavadest teadma suhkruhaige?
Suhkruhaigus, eriti kui see on halvasti kontrollitud, võib põhjustada kroonilisi haavasid ja eriti jalahaavandeid. Sellised haavad on valusad ja paranevad visalt, kehvemal juhul aga ei parane üldse ning tekkida võivad tüsistused.
See tähendab, et haavade, eriti näiteks jalahaavandite ja -villide osas tuleb diabeetikul olla valvas, sest haldamata haiguse ja haavandite tagajärjed võivad olla väga rasked. Kui haava sattub nakkus, võib see levida ning lõpuks kahjustada ka teisi organeid. Rasked jalainfektsioonid võivad kehvemal juhul tähendada, et jäse tuleb amputeerida.
Suuremal osal diabeeti põdevatel inimestel tõsi küll, nii raskeid komplikatsioone ei teki, ent siiski on diabeet endiselt üle maailma peamine amputatsioonide põhjus.
Et võimalikke jalaprobleeme vältida, tuleb suhkruhaigel esiteks hoida kontrolli all veresuhkru tase. Lisaks on soovitatav pidada kinni järgmistest nõuannetest.
- Et ennetada muutusi ja vigastusi, kontrolli jalgu igapäevaselt või lase seda regulaarselt teha jalaravispetsialistil või arstil. Kord kvartalis võiks ette võtta diabeetikutele mõeldud ravipediküüri, mida saab haigekassa kindlustatu tasuta.
- Pea hoolega kinni hügieenist – hoia jalad puhtad ja kuivad, vajadusel alusta kohe ravi selleks ette nähtud toodetega (näiteks kannalõhede puhul sobib hästi Dermatonicsi kannapalsam), et vältida infektsioone.
- Kanna mugavaid, õige suurusnumbriga ning toetavaid jalanõusid, et vältida mehaanilisi vigastusi.
- Ära unusta sokke! Sokid kaitsevad jalgu hõõrdumise eest, kuid need ei tohi olla liiga tihkelt ümber jala ja piirata verevarustust.
- Väldi olukordi, kus jalad võivad saada vigastada (nt looduslikku veekogusse ujuma minnes kanna spetsiaalseid jalanõusid või plätusid, et hoida ära nahakahjustusi).
- Jälgi kaalu, sest ülekaalulisus võib turseid jalgadel ja tekitada verevarustuse häireid.
- Soodusta jalgade vereringet: näiteks püüa asetada jalad istudes ülespoole ning liiguta sageli varbaid, liigu, võimle või tegele mõne muu füüsilise tegevusega.
- Lõika küüsi hoolikalt. Jälgi seejuures, et varbaküüned oleksid lõigatud otse ning paraja pikkusega. Vajadusel otsi seejuures abi jalaravispetsialistilt. Kui avastad konnasilma või soolatüüka, lase sellega tegeleda samuti spetsialistil.
- Kaitse jalgu ekstreemsete temperatuuride eest: kokkupuude kuuma ja külmaga võib kahjustada diabeeti põdeva inimese jalgu.
- Väldi suitsetamist, sest see mõjub pärssivalt vereringele.
Mis võib tekitada kannalõhesid, missugune on kannalõhede ravi ning millal on põhjust pöörduda arstile, saad lugeda Tervisegeeniuse artiklist siit.
