Jätkame järjelugu Marilin Laasiga Medtrumi insuliinipumba kasutajakogemusest (foto: Kadri Unt)
Õppida, õppida, õppida
Elu mu uue insuliinipumbaga on põnev. Iga sammu tuleb õppida ja harjutada ning kohati on tunne, nagu oleksin oma haiguse tundmaõppimises asunud täiesti uuele teele. Eks see ju nii ongi. Süste ma enam ei tee, seda teeb minu eest pump. Veresuhkruid mõõdab sensor. Peagi saan üle minna veel pumba automaatrežiimile, misjärel hakkab pump tegema minu eest ka neid otsuseid, et kui palju mulle insuliini on vaja manustada söögikorra puhul ning veresuhkru taseme korrigeerimiseks. Loomulikult on kõige aluseks siiski diabeediõe poolt paika pandud annused ja raviskeem.
Minu diabeedistaaž on nii pikk, et alustasin kunagi lapsena insuliini süstimist suurte klaassüstalde ja raudnõelte ajastul ning veresuhkruid mõõdeti kord kuus endokrinoloogi külastades. Tänaseks oleme aga jõudnud aega, kus sensor mõõdab veresuhkrut ja pump manustab insuliini. See on ikka uskumatu erinevus minu haiguse algusega võrreldes.
Uue Patchi paigaldus. Kui keeruline see ikka olla saab?
Täna tahtsin täpsemalt rääkida sellest, kuidas õnnestus mul esimene patchi vahetus. Patch või insuliini reservuaar on pumba külge käiv plaastriga osa, mida tuleb ise täita insuliiniga. Neid tuleb vahetada iga 3 päeva tagant.
Võtsin ette cgm.ee lehel asuva: „Medtrum Nanoga seotud õppevided“. Vaatasin hoolikalt õppevideot ja hakkasin selle järgi toimetama. Ühe korra olin juba seda protseduuri läbi teinud (kui Linus Medicalis Anna mind juhendas), kuid midagi suutsin ikkagi teha valesti. Deaktiveerisin mobiiliäpis Patchi. Täitsin õpetuse järgi kenasti reservuaari. Seejärel tekkis korraks segadus, et mis edasi. Vaatasin uuesti õppevideot ja avastasin, et oleksin pidanud enne reservuaari insuliiniga täitmist külge paigaldama pumba. Kahjuks oli mul järjekord veidi segamini läinud. Muud ei jäänud üle, kui kinnitasin pumba patchi külge alles nüüd. Õnneks hakkas kõik kenasti tööle ja sain pumba paigaldatud uude asukohta.
Keerulist pole siin midagi, aga tähelepanelik tuleb olla. Eriti alguses, kui kõik on uus ja harjumatu.
Asukohaks valisin seekord kõhu. See tundus palju mugavamana kui käe peal olev pump. Magades pump kõhu peal ei sega ja teiste eest on see ka meeldivalt peidus. Siiski pean asukohta ju iga kord vahetama. Eks näis, mis kohta järgmine kord katsetan…
Naha eest hoolitsemine – oluline samm sensori ja pumba kasutamise puhul
Kuulasin paar päeva tagasi Diabeedikooli loengut diabeetiku nahaprobleemide kohta. Seal räägiti pikalt sellest, et pumba ja sensori asukohta tuleb alati vahetada.
Lisaks kui nahk peaks olema pumba või sensori alt punane ja ärritunud, siis enne ei tohi samasse kohta seadmeid paigaldada, kui see koht on täielikult paranenud.
Pigem ei soovitata puhastada nahka alkoholi sisalduvate puhastusvahenditega. Kodustes tingimustes ei pea võõraste bakterite pärast üleliia muretsema. Piisab sellest, kui nahk ja käed korralikult enne uue patchi ja sensori paigaldust ära pesta ja korralikult kuivatada.
Sel ajal, kui nahk puhkab eelmisest sensori või pumba paigaldusest, tuleb seda korralikult niisutada üsna rasvase kreemiga. Seda peamiselt seetõttu, et paljudel diabeetikutel on nahk õrn ja kuiv.
Pumpa ja sensorit ei tohi kunagi ära rebida! Selleks on hea kasutada vastavat vahendit, mis aitab sulatada liimi plaasterpumba ja sensori all. Ka Linus Medicalil endal on saadaval väga hea vahend selle toimingu jaoks: ESENTA™ sprei, mitteärritav meditsiiniliste liimainete eemaldaja 50 ml ja ConvaCare immutatud salvrätid liimi eemaldamiseks.
Mulle meeldib kasutada just viimaseid. Nende abil saab ülikergelt ära pühkida vanad liimijäljed. Kui eemaldan pumpa, siis samal ajal niisutan ConvaCare õlise salvrätiga plaastit ja see aitab väga lihtsalt plaastepumba naha küljest lahti saada. Mina isiklikult tõesti soovitan, sest olen samuti olnud hädas sellega, et nahk on pärast sensori äravõtmist pikalt punetanud.
