Ravimid, eriti aga näiteks insuliinid on temperatuuritundlikud, seetõttu peaks esmaabitarvete kott olema isotermiline, et kaitsta selle sisu välistemperatuuri liigse kõikumise eest.
Hädaolukorraks valmisolek on oluline kõigile, kuid lausa elutähtsaks võib see osutuda kodust eemal, näiteks puhkusereisil viibides neile, kes peavad mõne kroonilise haiguse tõttu tervisel väga hoolsalt silma peal hoidma. Üks selline krooniline haigus on suhkurtõbi ehk diabeet.
Mida peab sisaldama esmaabikott, kuidas erineb diabeetiku esmaabipauna sisu tavapärasest komplektist ja millega selle komplekteerimisel arvestada, selgitab Hoole tervishoiuteenuste juhatuse liige, proviisor Kristiina Sepp.
Jälgi toodete kõlblikkusaega ja säilimistemperatuuri
Kristiina Sepp paneb alustuseks südamele, et oma ravimitagavara tuleks pidevalt kontrollida ning vaadata üle kõlblikkusaegu. Samuti peaks lugema pakendi infolehtedest, kui kaua kasutatavad ja kaasaskantavad ravimid on kasutuskõlblikud. Näiteks kasutuses olevate insuliini sisaldavate süstalde puhul jääb see periood sageli 4–6 nädala vahemikku.
Sepp toonitab ka, et kuna ravimid, eriti aga näiteks insuliinid on temperatuuritundlikud, peaks esmaabitarvete kott olema isotermiline, et kaitsta selle sisu välistemperatuuri liigse kõikumise eest. Diabeetiku reisivahendid mahutab turvaliselt näiteks Glucology Diabetes’i reisivutlar.
Eriti tuleb ravimite, sealhulgas insuliini säilitustingimustega arvestada soojamaa reisile minnes, aga muidugi ka Eesti suveperioodil. Kehtib soovitus, et parasjagu kasutusel olev insuliin võib olla toatemperatuuril ühe kuu, muul juhul tuleb hoida insuliini sisaldavaid süstlaid külmkapis +2 kuni +8 kraadi juures.
“Kindlasti tuleb jälgida, et insuliini sisaldavad süstlad ei puutuks kokku külmaelementidega sealhulgas külmkapi siseseinaga,” rõhutab Sepp ravimite õige hoiustamise olulisust ning täpsustab, et valesti hoiustatud insuliin on inimesele eluohtlik.
Mida panna esmaabikotti?
Igas esmaabikotis peavad olemas olema n-ö tavapärased esmaabivahendid. Need on:
- valuvaigistid-palavikualandajad,
- allergiaravimid,
- päikesekaitsekreem suvisel ajal või soojamaareisidel,
- ravimid kõhuprobleemide leevendamiseks,
- Antiseptilised vahendid, plaastrid ja sidemed.
Kristiina Sepp suunab, et lisaks loetletud asjadele peaksid esmaabitarvikute seas olemas olema kõik igapäevaselt kasutatavad ravimid. Diabeetiku puhul kindlasti süstitavad insuliinid, aga ka muud arsti määratud ravimid, nagu näiteks vererõhu- ja kolesterooliravimid.
Veresuhkru taseme jälgimiseks on vaja glükomeetrit koos testribade ja nõeltega ning kasutatud vahendite hoiustamise purgiga.
Sepp märgib, et glükomeetri kogu aeg kaasas kandmise vajadus puudub, kui veresuhkru määramiseks kasutatakse pideva glükoosimonitooringu süsteemi (Medtrum A7+ CGM-i kohta saad lähemalt lugeda veebilehelt www.cgm.ee), mis mõõdab pidevalt glükoosi sisaldust veres, kasutades selleks väikest naha alla sisestatud sensorit. Siiski peaks ka CGM-i kasutajatel glükomeeter kodus olemas olema. Ning reisilegi tasub see koos vajalike abivahenditega kaasa pakkida.
“Veresuhkru taset peab olema võimalik mõõta ka siis, kui glükoosimonitooringu süsteemil tekib tehniline rike või mõni muu probleem,” viitab Sepp.
Ta loetleb veel, et esmaabikotti pakkides ei tohi unustada nahapuhastuslappe ning plaastreid, mis on vajalikud just sellistel puhkudel, kui veresuhkrut tuleb määrata sõrmeotsast. Samuti läheb neid tarvis haavade või villide puhastamisel, kui need peaks tekkima.
Kuna diabeetiku haavad, eriti jalahaavad paranevad visalt, peaks esmaabikotis sellisteks puhkudeks olemas olema ka tõhusad haavahooldusvahendid (kannapalsami, sidemed ja plaastrid leiad veebilehelt www.haav.ee).
Kiireks abiks
Liiga madala veresuhkru taseme korrigeerimiseks peab diabeetiku esmaabikott olema varustatud glükoositablettide või -geeliga. Juhul, kui neid ei ole käepärast, saab kiire abinõuna kasutada ka mõnd magusat jooki (näiteks leige suhkruvesi, kus on 4–5 teelusikatäit suhkrut klaasi vee kohta), šokolaadi, suhkrutükke või komme.
Kristiina Sepp toonitab aga, et siiski tuleb olukorda alati kriitiliselt hinnata ning keerulisematel juhtudel on vajalik kiirabi kutsumine.
Selliste hetkede kiireks lahendamiseks oleks tema sõnul hea, kui diabeetik kannaks kaasaks teavet oma haiguse kohta – vastavat tunnuskaarti või randmevõru, kus on kirjas, et ta süstib insuliini ning kuidas abistada teda teadvusetuse korral.
